Kuni 7nda eluaastani ei kartnud mingeid ämblikke. Tassisin neid peos ja hirmutasin enda Ema, enesele teadvustamata, (puht naiivsest lapselikkusest) , tõsimeelset anactroboobikut. Järksu, tabasin, nende suhtes ebaustavat mittesallivust. Tundusid need elukad- jäigad, egoistlikud ning üldmuljes väga himuätatavalt ebameeldivalt ohtlikud. Ei tahtnud neid enda lähedusse ja insomniat põhjustasid - lisaks sääskedele, teine teema,- nad puberteedieas neiukesele. Uskusin siiralt endas liha ja verd vanemaid, et äblikud kardavad meid.Neil olevat teadlik instint, hirmust suurematsoodu planeedi Maa asustajale, inimestele. Kuni leidsin paljutõotavalt lubavalt selle kartja enda pühast voodist?? Oli ämblik loll või mu vanemad petlikud? Järgmine hommik selgus, ämblik loll ja mina, käitumismaneeridelt selles valdkonnas, naiselik kopeerija Ema.
Aastad möödusid, mina sirgusin - ikka pikemaks ja pikemaks- kuni kolisin Californiasse. Juudas, milline valik ja värviskaala? Imetillukestest tikutopsisuuruseni. Tarantellaga õnneks pole au veel olnud kohtuda!? Ja taaskord aastad möödusid, mina ikka vanemaks ja vanemaks, kuni külaline jälle voodis! Uskumatu, no mis siis minul lahti? 3:30 hommikul. Ema - Isaga seekord ei diskuteerunud, kiire haiglasse helistamisega. Käsi paistes ja valulik, tuju paha ja surmahirm otsaees. Mis teha, tobeded californialased ei suuda otsustada hammustanud änbliku mürgilisust vastavalt minu detailsele kirjeldusele ning paluvalt lahkelt haiglast läbi astuda kui sümptomid halvenevad. Ootan ja vapun hirmust lähituleviku eest,ikka noor ju veel suremaks, vahepeal unustades enda seisukorda kuna igapäeva tegevused nõuavad tegemist, ning siis tabamust GOOGLE, tema teab. Paar tundi tegelesin enda mõrvari tuvastamisega. Uskuge info selles valdkonnas on suht limiteeritud. Kuni leidsin, YELLOW SACK SPIDER; kirjeldus küll ei samastunud minu verbaalse inglise keele valikuga haiglale aga too mis too.
Ei suregi ja FUNNEL WEBIDEGA, kes elutsevad Austraalias, ei tasu võrdlusele aega raisatagi. Tapvad versus ebamugavalt valulikud hammustused. OK hea seegi aga igasugune tolerants nende suhtes selle kogemusega kadus ja salvräti peal neid õue tassimise asemel lajatan silma pilgutamata nende pihta (olen nüüdseks varustanud ennast igat sorti ämblikumürkidega). Ei mingit süümepiina ega kaastunnet. Peaasi, et enda eluvaim sees ja neil mitte. Olen paarkorda Musta Leske ka siin elutsemise ajal kohanud aga tänusõnadeks tutvumine on jäänud vaid tutvumise tasandile, ptüi, ptüi, ptüi, Vabandust. Eesti ebausk aga need lood juba tulevikuks.
KÕIKE HEAD!
